Traumateadlik lähenemine haridusasutuses
Traumateadlik lähenemine haridusasutuses on põhimõtete raamistik, mis aitab koolidel ja koolieelsetel lasteasutustel vähendada lapseea kahjustavate elusündmuste mõju ja toetada õpilase arengut, võttes arvesse tema võimalikku traumakogemust.
Traumateadlik lähenemine ei ole pedagoogiline sekkumine ega teraapia, vaid universaalne põhimõtete raamistik, mis aitab traumakogemusega inimest mõista ning korduvtraumatiseerimist vältida. Traumateadliku lähenemise põhimõtteid sobib rakendada mistahes esmase eesmärgiga organisatsioonides ja asutustes – hambaravikliinikutest kinnipidamisasutusteni. Haridusasutused eristuvad teistest asutustest ja organisatsioonidest, kes soovivad traumateadliku lähenemise põhimõtteid rakendada, kuna traumateadlik lähenemine aitab saavutada haridusasutuste esmast eesmärki ja ülesannet: toetada õpilaste vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, luues õpilastele eakohase, turvalise, positiivselt mõjuva ja arendava õppekeskkonna.
Traumateadlik lähenemine toetab lapsi, kes ...
- on kogenud kahjustavaid elusündmusi, nagu väärkohtlemist või hooletussejätmist;
- on kokku puutunud traumeerivate sündmustega, mis põhjustavad märgatavat häiritust peaaegu kõigil inimestel – näiteks sõda, looduskatastroofid või raske vägivalla pealt nägemine;
- on raskelt haigestunud, sattunud õnnetusse või on see juhtunud talle lähedase inimesega;
- on kaotanud lähedase inimese või lemmiklooma;
- vajavad tuge säilenõtkuse ja eneseregulatsiooni oskuste arendamises.
Traumateadliku lähenemise komponendid
Traumateadlik inimene, organisatsioon või süsteem …
Mõistab trauma laiaulatuslikku mõju ja võimalikke viise tervenemiseks.
Oskab märgata traumajärgse häirituse ilminguid või sümptomeid.
Lõimib teadmisi traumast oma töö/asutuse kõikidesse tahkudesse (nt töö õpilastega ja vanematega, füüsiline keskkond, kultuur, traditsioonid).
Väldib korduv-traumatiseerimist ja taasohvristamist läbi traumavallandajate vähendamise ja traumateadlike põhimõtete rakendamise.
Miks me vajame traumateadlikke haridusasutusi?
Haridustöötajad teavad, et Eestis on laste vaimse tervise kriis. Igal aastal diagnoositakse ligi 5000 Eestimaa lapsel ja noorukil (0-19 a) psüühikahäire. Kõige enam esineb käitumis- ja tundeelu häireid (ATH, depressioon), neurootilisi, stressiga seotud ja somatoformseid häired (nt ärevus, PTSH) ja psühholoogilisi arenguhäireid (nt õpiraskused). Laste probleemne käitumine, õpiraskused ja vaimse tervise appikarjed, nagu enesevigastamine ei jää õpetajatel märkamata. Traumakogemusega lapsed ja noorukid saavad haridusasutustes veedetud aastate jooksul tüüpiliselt mitu erinevat psüühikahäire diagnoosi, millest ükski pole täiesti vale, kuid millest ükski ei suuda ka mõtestatult kirjeldada, mis õpilasega tegelikult on juhtunud ja mille all ta kannatab. Abi leidmiseks vesteldakse vanematega, tehakse koostööd kooli tugispetsialistidega ning suunatakse laps raviasutusse või tugikeskusesse. Ometi edulugusid tõsiselt probleemse käitumisega õpilaste toimetuleku paranemisest on tavakoolipildis tavaliselt vähe. Hetkel on haridusasutuste headest kavatsustest puudu oluline pusletükk – laste kahjustavate elusündmuste ja traumakogemuste mõistmine ning sellega arvestamine.
Kool võib olla koht, kus laps saab terveneda või koht, kus lapse probleemid süvenevad. Enne, kui lapsed saavad keskenduda õppimisele, peavad nad suutma tunda end koolis turvaliselt ja mõistetult. Negatiivse koolikogemuse korral loobuvad kahjustavaid elusündmusi kogenud noorukid edasisest osalemisest haridussüsteemis, mis omakorda süvendab sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust ja on riskiteguriks nii psüühikahäirete kogemisel kui ka taasohvristamisel.
Liiga sageli kogevad traumakogemusega lapsi toetavad õpetajad ja spetsialistid kaastundeväsimust. Pidev kokkupuude kahjustavaid sündmusi kogenud laste ja nende traumareaktsioonidega nõuab õpetaja vaimselt terviselt lõivu. Enamikel koolidel ja lasteaedadel puudub ühtne arusaam, kuidas toetada traumakogemusega lapsi ja nendega igapäevaselt töötavaid spetsialiste. Traumateadlik lähenemine on üks abistavatest raamistikest, mis aitab paremini mõista kahjustavaid elusündmusi kogenud lapsi, nende vajadusi ja nendega töötavate inimeste vajadusi.