Kahjustavad lapseea sündmused
- füüsiline väärkohtlemine
- emotsionaalne väärkohtlemine
- seksuaalne väärkohtlemine
- emotsionaalne hooletussejätmine
- füüsiline hooletussejätmine
- perevägivalla nägemine
- sõltuvushäirega pereliikmega elamine
- vanema kaotus (lahutus, vangistus, surm)
- vanema ravimata psüühikahäire
Kahjustavad lapseea sündmused (adverse childhood experiences ehk ACE) tähistavad lapse- või teismeeas kogetud potentsiaalselt traumaatilisi sündmusi, nagu väärkohtlemine, hooletussejätmine või perevägivalla pealt nägemine. Kahjustavate sündmuste hulka loetakse ka arengukeskkonna tingimusi, mis õõnestavad lapse turvatunnet, stabiilsust ja kiindumust, nagu sõltuvusaineid või alkoholi kuritarvitava pereliikmega elamine, lapse pikaaegne lahutamine vanemast (nt vanema vanglakaristuse tõttu) või esmase hooldaja ravimata psüühikahäire.
Kahjustavate sündmuste kogemine lapseeas suurendab riski vaimse ja füüsilise tervise häireteks, arenguhilistusteks, õpiraskusteks ja riskikäitumiseks. Kui traumeerivad sündmused on kestvad ja pidevad (nt aastaid kestev koduvägivald või hooletussejätmine), ning leiavad aset varases eas ehk arenguliselt sensitiivsel perioodil, võivad need vormida last tervikuna. Kahjustavate sündmustega kaasnev kestev toksiline stress häirib aju normaalset arengu kulgu, mõjutades enim eneseregulatsiooni ja ohutajuga seotud ajuosasid ning pärssides aju kõrgemaid funktsioone nagu planeerimine ja impulsi kontroll. Kuigi kõik lapsed ei koge kahjustavate elusündmuste tõttu traumat, on leitud, et mida rohkem kahjustavaid sündmusi laps kogeb, seda tõsisemad on tagajärjed lapse heaolule, tervisele ja toimetulekule elus.
Kahjustavad lapseea sündmused on laialdaselt levinud.
Miks kõik lapsed ei reageeri kahjustavatele sündmustele samamoodi?
Pole olemas kahte last, kes oleksid kasvanud identsetes tingimustes. Ka sama pere lapsed võivad peres aset leidvaid sündmusi erinevalt tajuda ja tõlgendada ning neil võib pereväliselt olla erinev tugivõrgustik. Trauma ei ole lihtsalt sündmus, mis inimesega juhtub. Traumakogemuse keskmes on ülekoormav, hirmutav kogemus, mis röövib lapselt kontrolli ja turvatunde. See, kas kahjustavast
sündmusest saab lapse jaoks traumaatiline sündmus, sõltub lapse tajutud kogemusest ja toimetulekust nii sündmuse hetkel kui ka järgselt. Traumaatilisele sündmusele järgnev häirituse määr sõltub lisaks traumeeriva sündmuse omadustest ka mitmetest teistest teguritest, nagu lapse bio-psühholoogilised omadused ja sotsiaalne keskkond.
Sündmuse omadused
- sündmuse kestvus ja korduvus
- sündmuse põhjustaja (loodusjõud vs inimene)
- suhe väärkohtlejaga (tuttav vs võõras)
- füüsiline kaugus sündmusest
- vigastuste ulatus
Lapse omadused
- vanus ja intellektuaalne küpsus
- sugu
- geneetiline eelsoodumus psüühikahäireteks
- temperament, isiksuseomadused
- varasemad traumakogemused
- säilenõtkus
Sotsiaalne keskkond
- pere sotsiaalmajanduslik olukord
- vanemate vanemlikud oskused
- kiindumussuhte tüüp
- vanema vaimse tervise häired
- vanema traumakogemus
- turvalise täiskasvanu olemasolu
Üks hooliv täiskasvanu võib muuta traumakogemusega lapse elu.
Lapsed vajavad stressi ja kahjustavate sündmustega toimetulekuks lapse vajadustele häälestunud täiskasvanut, kelle abil on laps võimeline reguleerima oma emotsioone ning taastama baas turva- ja heaolutunde. Enamasti toimub see kiindumussuhte kontekstis, kuid kõik vanemad ei ole võimelised lastele turvalist kiindmussuhet pakkuma, olgu põhjuseks vanema psüühikahäire, vägivaldne ja hoolimatu käitumine või madalad vanemlikus oskused. Kui lapsel puudub turvaline täiskasvanu, kes aitaks tal stress-süsteemi reguleerida, võib see kaasa tuua püsivaid muutusi lapse närvisüsteemis. Lastel, kes elavad kahjustavate sündmuste keskel, võib esineda mahajäämust kognitiivses arengus, sotsiaal-emotsionaalses arengus ning keele- ja kõne arengus. Samuti esineb neil suurema tõenäosusega käitumisprobleeme, psüühikahäireid ja raskusi koolis edasijõudmisega.
Täiskasvanud saavad kaitsta last kahjustavate sündmuste mõjude eest pakkudes neile turvalist keskkonda ja võimalust kogeda turvalisi hoolivaid suhteid. Olulisel kohal on ka säilenõtkuse arendamine, suurete tunnetega toimetuleku toetamine, laste autonoomsuse ja kontrolltunde toetamine ning laste tugevustele keskendumine.
Lapsed ja teismelised veedavad ligi kolmandiku oma lapse-põlvest haridusasutustes. Seetõttu on oluline, et õpetajad ja teised laste ja noortega töötavad inimesed oskaksid kahjustavaid elusündmusi kogenud lastele pakkuda hoolt ja tuge, mida nad tervenemiseks ja normaalse arengu tagamiseks vajavad. Traumateadlik lähenemine haridusasutuses aitab seda saavutada.